See mõnus pime aeg
-
Et meil on hetkel selline mõnus Eesti november - vaevalt jõuab
keskpäevaks valgeks minna, kui juba kell kolm on jälle hämarus käes –
tundus mõistlik see pimedus ka loovustunnis ära kasutada.
Igasugu
otsimise ja peitmise mängud on lastele põnevad. Selle kaudu õpivad nad,
et kuigi mõnda asja või inimest hetkel ei näe, ei ole need kuhugi
kadunud (objekti jäävuse seadus). Valguse ja pimedusega mängimine pakub
ka nägemismeelele stimulatsiooni – valguse ja pimedusega harjumine,
valgusvihu jälgimine, millegi otsimine pimedas taskulambiga jne. Lisaks
põnevus ja avastamisrõõm, eduelamus millegi avastamisest või
ülesleidmisest.
Meiegi alustasime tundi hämaras, kaasa võetud taskulambid põlemas ja avastasime, et meie tavaliselt tundi alustab väike ksülofon on kadunud :). Asusime otsima – saime läbi kolada kõik kapid ja sahtlid, riiuli- ja lauaalused. Pill oli end igas tunnis erinevasse kohta ära peitnud, aga meil õnnestus see siiski leida ja tuttava laulu ja mänguga koosolemist alustada.
Peale seda uurisime taskulambiga, kus on me käed ja jalad, varbad ja naba. Avastasime, et me saame teha endast ja muudest esemetest varje. Proovisime isegi väikest lugu rääkida varjude abil Haldjapere seinale.
Seejärel saime jälle otsida ja mööda lauaaluseid – need olid meil seekord suure kanga ja kilega kaetud – ringi käia, otsida, peidus olla, avastada… Laua alt sai igaüks omale kaasa otsida ühe paberist välja lõigatud päikese, kuu ja puu ehk samad tegelased kellest seinale varju-lugu rääkisime.
Siis proovisime leitud asjad kujutada küpsetuspaberile (toredasti krabisev ja kortsuv materjal) eelmisest korrast tuttaval moel – mööda piirjoont joonistades. Pisikestel oli selleks emme või issi abiks, suuremad said ise oma kätt treenida. Laste põhiülesandeks oli pilti „kõdistada“. Piirjooni tegime pehme pastelliga, mis kõdistades hägustus ja pildil laiali läks. Kui loo peategelased ja muud tähtsad täpid ja kriipsud olid pildile püütud, proovisime pildile võluda taevatähti. Selleks rebisime siidipaberi tillukesteks tükikesteks ja pistsime wc-paberi torusse, mille teises otsas oli õhupall :).
Mitte lihtsalt täispuhutud õhupall, vaid selline, millel oli ots ära lõigutud, saba kinni seotud ja siis lõigatud serva pidi ümber toru sikutatud (piltidel võib-olla lihtsam aru saada). Kokkuvõttes saab kahest lihtsast asjast ühe vahva seadeldise, mille sabast sikutades hakkab seestpoolt asju välja lendama – eriti siis, kui neid sinna enne panna. Meie panime väikesed siidipaberi tükikesed ja sädelust ka, mis lendas eriti uhkelt pildile.
Sinna see iseenesest muidugi kinni ei jäänud, enne pidime alla pintseldama natuke liimi või värvi, olenevalt tunnist. Kel veel jaksu oli, tegi emme-issi abiga pildile papist raamid.
Suurte tunnis proovisime varjude piirjooni pildile püüda ja lõpuks tegid kõik endale samuti pulga otsas olevad varjuteatri tegelased, millega oli võimalus teistele tunni lõpus väike etendus teha. Küll see oli tore. Saime näha ja kuulda palju erinevaid minietendusi.
Lisaks näitlejatele olid meil ja kohanäitaja, projektijuht, teatrikriitik, teadustaja, aplodeerijad ja lihtsalt toredad tegelased.
Nii pole sel pimedal poolaastal kohe väga vigagi ja november tundub eriti tore kuu :).
Lisa kommentaar