Jõulud hiilivad sisse
-
Sel nädalal sättisime end vaikselt jõululainele. On ju pühapäeval 1. advent ja ametlik jõuluootuse algus. Meil on Haldjaperes päris mitu jõulutraditsiooni, mida igal aastal erinevas versioonis jõuluasjade hulgast jälle välja pakime.
Traditsioonid, rütm ja rutiin on eriti toetavad, kui ümberringi toimub palju muutuseid ja valitseb rohkem segadust kui korda.
Traditsioonid, rütm ja rutiin on eriti toetavad, kui ümberringi toimub palju muutuseid ja valitseb rohkem segadust kui korda.
Esimene traditsioon on meil jõulutunde alustada küünlalauluga. See on selline lihtne lauluke, mida saab igale lapsele tema enda nimega laulda. Küünal iseenesest on juba eriline ja köidab tähelepanu, eriti laulu saatel. Ühtlasi selline tähelepanu hoidmise, oma järjekorra ootamise ja keskendumise harjutus. Aga saab laulda ka kõigile lastele korraga :). Laulu lõpetamine on eriti vahva, sest keegi peab ju küünla ka ära puhuma. Täiskasvanutel on kõigil maskid, aga õnneks on pisikesed väga innukad puhuma. See on terve suur ettevõtmine muidugi, kuni see lõpuks õnnestub :).
Teine traditsioon on päkapikutants. Päkapikud on iseenesest sellised müstilised olevused ja on täitsa mõtlemise ja arutelu teema, millal ja kas üldse see folkloor lapse ellu tuua. Kuidagi nad siiski igal aastal Haldjaperre hiilivad ja meil ringi askeldavad. Päkapikutantsu tegi sel korral eriliseks päkapikumütside ja -kinnaste otsimise mäng enne tantsu. Paar nädalat tagasi oli meil just kindateema, seepärast oli kohe hea jätkata. Päkapikukindad pole mingid tavalised kindad, vaid sellised, mis muusikat teevad :). Sõrmikute külge oleme õmmelnud kuljused, mis liigutades vahvasti häält teevad. Päkapikutantsus peab kätega vahepeal kõvasti vehkida, nii et muusika tuleb nagu omast käest. Et pähe said ka päkapikumütsid, siis askeldasime kõik nagu päkapikud ringi.
Kolmas traditsioon on rääkida üht päkapikulugu. See on selline lihtne sõrmemäng kahest päkapikust, kes on sõbrad ja tahavad üksteisele külla minna ja alguses nagu kuidagi ei õnnestu. Seda lugu me pikendame iga nädal kuni enne jõuluvaheajale minekut on lugu täitsa valmis.
Lugu on iseenesest kogupikkuses selline, kui keegi tahab kodus seda mängida:
Lugu kahest päkapikust (Erika Kalamees „Kus mu Pöial?“, TLÜ Rakvere kolledž, 2006)
Elasid kord kaks päkapikku,
üks ühel pool mäge, teine teisel pool mäge (kaks kätt on rusikas, pöidlad peidetud peopessa).
Üks päkapikk otsustas teisele külla minna.
Tegi ukse lahti KRIIKS! (ühe käe peopesa avaneb aeglaselt).
Hüppas välja HOPS! (pöial hüppab peopesast välja)
Pani ukse kinni PÕMM! (sõrmed lähevad kiiresti rusikasse, pöidlapoiss jääb välja)
Hakkaski minema ja laulma:
Ma lähen, ma lähen, ma lähen ja puhkan ka…ja puhkan ka. (pöial liigub vasakule ja paremale, puhkamise ajal on paigal).
Ma lähen, ma lähen, ma lähen, ma lähen Ja puhkan ka…ja puhkan ka. Lähen, lähen üles mäest (käsi liigub üles)
Lähen, lähen alla mäest (käsi liigub alla).
Lähen, lähen üles mäest. Lähen, lähen alla mäest (tegevus kordub).
Jõudis teise päkapiku maja juurde (pöidlapoiss on liikunud teise rusikas oleva käe juurde).
Koputas KOP- KOP (ühe käe pöial koputab vastu teise käe rusikat).
Keegi ei tule avama. Päkapikk vist magab.
Proovis veel korra KOP-KOP. Ikka ei tehtud ust lahti.
Päkapikk paneb kärva vastu ust ka kuuleb norinat (norskamise imiteerimine).
Otsustas päkapikk koju tagasi minna. Ja läkski. Ma lähen, ma lähen….Jõudis koju tagasi.
Tegi ukse lahti KRIIKS! (peopesa avaneb aeglaselt).
Läks tuppa HOPS! (pöial peitub rusikasse).
Pani ukse kinni PÕMM! (peopesa sulgub kiiresti)
Läks magama.
Nüüd ärkas teine päkapikk unest. Tegevus kordub.
Tegi ukse lahti KRIIKS!
Hüppas välja HOPS!
Pani ukse kinni PÕMM!
Temalgi tuli tahtmine sõpra näha.
Hakkas külla minema.
Ma lähen, ma lähen….Jõudis kohale.
Uks oli kinni.
Koputas uksele KOP-KOP.
Keegi ei ava. Proovis uuesti KOP-KOP.
Vaikus, ei kippu ega kõppu. Läks päkapikk koju tagasi.
Ma lähen, ma lähen… Jõudis koju tagasi. T
Tegi ukse lahti KRIIKS! Läks tuppa HOPS! Pani ukse kinni PÕMM!
Puges voodisse.
Aga nüüd tõusid mõlemad päkapikud üles.
Mõlemad käed teevad ühesuguseid liigutusi.
Tegid uksed lahti KRIIKS!
Hüppasid toast välja HOPS!
Panid uksed kinni PÕMM!
Hakkasid üksteisele külla minema.
Ma lähen, ma lähen…
Lähen, lähen üles mäest.
Oi! Nad said mäe otsas kokku. Neil oli hea meel. Nad kallistasid, musitasid ja läksid koos mängima. (suusatama, kelgutama…)
Teine traditsioon on päkapikutants. Päkapikud on iseenesest sellised müstilised olevused ja on täitsa mõtlemise ja arutelu teema, millal ja kas üldse see folkloor lapse ellu tuua. Kuidagi nad siiski igal aastal Haldjaperre hiilivad ja meil ringi askeldavad. Päkapikutantsu tegi sel korral eriliseks päkapikumütside ja -kinnaste otsimise mäng enne tantsu. Paar nädalat tagasi oli meil just kindateema, seepärast oli kohe hea jätkata. Päkapikukindad pole mingid tavalised kindad, vaid sellised, mis muusikat teevad :). Sõrmikute külge oleme õmmelnud kuljused, mis liigutades vahvasti häält teevad. Päkapikutantsus peab kätega vahepeal kõvasti vehkida, nii et muusika tuleb nagu omast käest. Et pähe said ka päkapikumütsid, siis askeldasime kõik nagu päkapikud ringi.
Kolmas traditsioon on rääkida üht päkapikulugu. See on selline lihtne sõrmemäng kahest päkapikust, kes on sõbrad ja tahavad üksteisele külla minna ja alguses nagu kuidagi ei õnnestu. Seda lugu me pikendame iga nädal kuni enne jõuluvaheajale minekut on lugu täitsa valmis.
Lugu on iseenesest kogupikkuses selline, kui keegi tahab kodus seda mängida:
Lugu kahest päkapikust (Erika Kalamees „Kus mu Pöial?“, TLÜ Rakvere kolledž, 2006)
Elasid kord kaks päkapikku,
üks ühel pool mäge, teine teisel pool mäge (kaks kätt on rusikas, pöidlad peidetud peopessa).
Üks päkapikk otsustas teisele külla minna.
Tegi ukse lahti KRIIKS! (ühe käe peopesa avaneb aeglaselt).
Hüppas välja HOPS! (pöial hüppab peopesast välja)
Pani ukse kinni PÕMM! (sõrmed lähevad kiiresti rusikasse, pöidlapoiss jääb välja)
Hakkaski minema ja laulma:
Ma lähen, ma lähen, ma lähen ja puhkan ka…ja puhkan ka. (pöial liigub vasakule ja paremale, puhkamise ajal on paigal).
Ma lähen, ma lähen, ma lähen, ma lähen Ja puhkan ka…ja puhkan ka. Lähen, lähen üles mäest (käsi liigub üles)
Lähen, lähen alla mäest (käsi liigub alla).
Lähen, lähen üles mäest. Lähen, lähen alla mäest (tegevus kordub).
Jõudis teise päkapiku maja juurde (pöidlapoiss on liikunud teise rusikas oleva käe juurde).
Koputas KOP- KOP (ühe käe pöial koputab vastu teise käe rusikat).
Keegi ei tule avama. Päkapikk vist magab.
Proovis veel korra KOP-KOP. Ikka ei tehtud ust lahti.
Päkapikk paneb kärva vastu ust ka kuuleb norinat (norskamise imiteerimine).
Otsustas päkapikk koju tagasi minna. Ja läkski. Ma lähen, ma lähen….Jõudis koju tagasi.
Tegi ukse lahti KRIIKS! (peopesa avaneb aeglaselt).
Läks tuppa HOPS! (pöial peitub rusikasse).
Pani ukse kinni PÕMM! (peopesa sulgub kiiresti)
Läks magama.
Nüüd ärkas teine päkapikk unest. Tegevus kordub.
Tegi ukse lahti KRIIKS!
Hüppas välja HOPS!
Pani ukse kinni PÕMM!
Temalgi tuli tahtmine sõpra näha.
Hakkas külla minema.
Ma lähen, ma lähen….Jõudis kohale.
Uks oli kinni.
Koputas uksele KOP-KOP.
Keegi ei ava. Proovis uuesti KOP-KOP.
Vaikus, ei kippu ega kõppu. Läks päkapikk koju tagasi.
Ma lähen, ma lähen… Jõudis koju tagasi. T
Tegi ukse lahti KRIIKS! Läks tuppa HOPS! Pani ukse kinni PÕMM!
Puges voodisse.
Aga nüüd tõusid mõlemad päkapikud üles.
Mõlemad käed teevad ühesuguseid liigutusi.
Tegid uksed lahti KRIIKS!
Hüppasid toast välja HOPS!
Panid uksed kinni PÕMM!
Hakkasid üksteisele külla minema.
Ma lähen, ma lähen…
Lähen, lähen üles mäest.
Oi! Nad said mäe otsas kokku. Neil oli hea meel. Nad kallistasid, musitasid ja läksid koos mängima. (suusatama, kelgutama…)
Lõpuks me ikka meisterdasime ka natuke :). Seekord mõtlesime sellele, et kodud saab sel nädalal kenasti jõuluehtesse sättida ja et me ise oleme suured peovanikute fännid, siis tundus, et neid oleks paslik meisterdada ka.
Kasutasime tugevat kartongi j sellest väljalõigatud kolmnurki. Kõigepealt sai neid uurida - mis värvi, mitu kokku jne?
Seejärel arutasime, millest võiks meisterdada jõulukuuski ja millest päkapikumütse. Viimaste tegemiseks võtsime mängu ka ümarad mütsitutid ja mängisime nagu puslemängu. Edasi keskendusime aukude tegemisele. Selleks olid kasutusel auguraud. Edasised ülesanded olid kogu kraami nööri otsa ajamine. See jäi rohkem emmede-isside tööks. Lastele jäi pärast seda kaunistamise ja värvimise töö.
Suuremate laste tunnis tegime jõulutulukeste-kujulisi vanikuid.
Käed olid tööd täis, nagu päkapikkudes jõulude ajal ongi ;).
Kasutasime tugevat kartongi j sellest väljalõigatud kolmnurki. Kõigepealt sai neid uurida - mis värvi, mitu kokku jne?
Seejärel arutasime, millest võiks meisterdada jõulukuuski ja millest päkapikumütse. Viimaste tegemiseks võtsime mängu ka ümarad mütsitutid ja mängisime nagu puslemängu. Edasi keskendusime aukude tegemisele. Selleks olid kasutusel auguraud. Edasised ülesanded olid kogu kraami nööri otsa ajamine. See jäi rohkem emmede-isside tööks. Lastele jäi pärast seda kaunistamise ja värvimise töö.
Suuremate laste tunnis tegime jõulutulukeste-kujulisi vanikuid.
Käed olid tööd täis, nagu päkapikkudes jõulude ajal ongi ;).
Lisa kommentaar