Jõulud hiilisid Haldjaperre
Jõululugu rääkis päkapikkudest, kes jõuludeks ettevalmistusi tegema hakkasid. Tegevused olid sel nädalal eriviisiliselt lapse ja vanema koostööle ja paaristegevusele suunatud.
Alustasime
sellest, millest tegusad päkapikud ikka oma hommikuid alustavad – pesemisest.
Pesime käsi, jalgu, nägu, pead, kõhtu ja selgagi – viimase puhul oli eriti oma
paarilise abi vaja – ning seda kõike muusika saatel. Mängisime nt kätepesu ja
seejärel tantsisime, seejärel peapesu ja jälle tantsutiir kuni kogu keha
sai puhtaks.
Tead, mis nende päkapikkudega suure pesemise käigus juhtus? Nad kaotasid oma mütsid pesus ära! Terve ilm oli seebivahtu, mütsitutte ja mõnel juhul ka värskelt sadanud lund täis, aga mütse endid, ei kusagil.
Pesemise-peatüki pildile võlumiseks võtsime kasutusele paberi, millel olid mütsikujulised avad sees (suuremate tundides tegid lapsed-vanemad ka avade lõikamises koostööd). Päkapikkudeks hakkasid pildil 2 kriiti (pehme pastell või õlipastell), mis vastavalt lapse ja vanema käes paberil liikudes kergesti jälgi jätavad. Imiteerisime kriitidega samuti pesemise liigutusi. Vanem ja laps said omavahel mänguliselt arutada, kes ja kust parasjagu peseb või kas oleks vaja abi selja pesemisel. Nii sai pea terve paber lõpuks punaseks. See järel hakkasid ka pildil mütsid ära kaduma ehk et lõigatud avadesse tekkisid 3-nurksed augud („müts“ läks tagaküljele peitu). See omakorda andis veel võimalusi pildil mängida – nt piilus emme sõrm läbi augu lapse poole ja uuris päkapikuna ega laps juhuslikult tema mütsi pole näinud. Järgmisest august järgmine sõrmepäkapikk jne. Nalja kui palju. Lisasime toreduse pärast pildile veel õhulise vatiini tutsakaid, mis vastavalt kellegi loole kujutas kas päkapikumütsi tutte või värsket lund või seebivahtu.
Kui päkapikud
said pestud ja mütsid jälle pähe, liikusid nad edasi oma toimetamiste juurde.
Järgmine peatükk jutustas sellest, kuidas päkapikud akendest sisse käivad
piilumas. Selleks võtsime ettepaberi, millele olin valmis kinnitanud värvilisest
paberist raamid (Paberteibiga). Ülesandeks oli valida taas üks värviline kriit,
võluda see päkapikuks ja piiluda ehk värvida paberit raami seestpoolt (õpime
piire tundma). Ikka emme või issiga koos. Kui sisse oli juba piilutud,
vaatasime väljas ka ringi ehk et kogu paber sai värviliseks – soft pastel
kriidiga on see tore, et seda on hea lihtne ka sõrmega laiali ajada, ei pea kõike
kriidiga värvima, piisab paarist kriipsust. Samas annab ühte vahendit kasutades erinevaid puutekogemusi - kriit iseenesest on kõva ja jäik, samas seda paberil silitades, väga mõnus siidine ja pehme.
Kõige lõpuks sikutasime pildilt
paberraamid, mis olid värvilise kriidi sisse jätnud toredad valged aknad (väike
üllatusmoment). Mõnes tunnis lisasime ka lehvivaid kardinaid.
Lõpetuseks tegime
kuuse-ehtimise peatüki. Selleks võtsime suure paberi ja laotasime sinna ehted
laiali ehk tilgutasime värvitäppe. Need tõmbasime laiali pahtlilabidaga –
lapsevanem aitab lapsed tugeva tõmbega värvi laiali tõmmata, hoolitsedes selle
eest, et paber jääks värvist võimalikult kuiv. Ja muudkui uuesti ja uuesti,
kuni kogu paber/kuusk sai ehetest kaetud. Suur paber ja pahtlilabidas (väike,
ilma varreta, justkui pihu-versioon) aitab teha paberil suuri liigutusi üldmotoorika
toetuseks. Samuti saab seda tegevust tehes läbi arutada erinevaid suunamõisted
(ülevalt alla, siit-sinna, vasakult paremale jne). Lisaks nõuab see tehnika
üsna tugevat käetõmmet – natuke nagu trenni eest lapsele.
Kui värv sai laiali aetud, võlusime sellest välja kuuse. Siin tuli vanemal lapsega taas arutada, kuidas seda teha. Leiti erinevaid lahendusi – mõni lõikas kolmnurga, mõni lõikas kuusekujutuse, mõni rebis, mõni rebis kohe palju-palju erineva pikkusega ribasid, et neid laiemast kitsamani üksteise kohale kuuseks kleepida.
Kõige-kõige lõpuks köitsime kõik kolm peatükki kaante vahele ning väike jõuluraamat oli valmis.
Lisa kommentaar