Oh-oh-hoo ja piraki, hakkaski pihta! Uus hooaeg - lausa neljateistkümnes ja veel 1. septembril - see teeb asja eriti pidulikuks.
Sel esimese päeva hommikul tundus, et tööleminek on eriti oodatud ja kerge, lausa lendlev. Teel Haldjaperre tuli umbes sama palju rõõmsaid, elevil ja lendlevaid inimesi vastu - ilmselgelt mitte suunaga Haldjaperre, aga hea meel on tõdeda, et on veel toredaid kohti. Vastutulijate nägudest peegeldus rõõm, et saab kusagile minna ja et on koht, kuhu minna. Haldjaperest toredamat kohta annab muidugi leida, eksole ;). 

Esimese loovustunninädala lõpuks oleme ikka teinud väikest statistikat ka, et kes meil siis käib, nt nimedest.
Iga kord moodustub neist mingisugune uus ja huvitav muster. Sel aastal on meil näiteks 2 Pauli ja 3 Ottot. Huvitaval kombel on mõlemad Paulid ühes rühmas ja 2 Ottot teises. Saab mõnusasti kahe lapse poole korraga pöörduda :).  Selle tegime ka kohe selgeks, et Ottode rühmas pole mõtet "oot-oot-oot" öelda, tekitab ainult segadust.
Tüdrukutest on meil näiteks 2 Ellit, 2 Säde ja 2 Rahe. 
Meil on nädala lõikes tervelt 6 tubli isa, kes lapsega loovustunnis käivad. Nii palju siis statistikast.

Selle nädala loovustundide peategelaseks on auk.

Me otsisime riietest auke, Haldjaperest auke, sõitsime auklikul teel ja isegi meisterdamispaber oli meil seekord auklik. Ka loovustundi alustav kellamäng oli auku peitu pugenud. Andis teda sealt ikka kätte saada!  Riietest me väga palju auke kahjuks ei leidnud. Ainult Joonas oli ette valmistanud ja tuli Haljaperre, suur tore auk sokis, ja teatas, et ka tema pidžaamal kodus on väike auk. Ja Danieli sokist leidsime tillukese augu, mille kaudu oli hea kõdi teha.