Söödava plastiliini mudimistund
Enne kui asja kallale asusime, treenisime oma kompimise, katsumise, puudutamise meelt. Esimesena katsusime Haldjapere päikest. Päike oli pehme ja ümar. Siis käis meil korra külas papagoi, kellel oli lootusrikkaid uudiseid selle kohta, et kevad pole enam kaugel. Sellele saime kinnitust kui aknast välja piilusime räästad juba tilkusid. Peale selle sai papagoiga ka nalja, sest talle meeldis kõike järele korrata. Enne kui ta edasi lendas, tegime talle pai. Papagoi oli pehme ja veidi karvane.
Aga puudutamise trenn jätkus. Saime igaüks katsuda erinevaid paberkotte, kuhu sai käe sisse susata ja igas kotis oli erinev ese, mis andis erineva tunde: soe, külm, sile, kare, kõva, pehme, ümar, kandiline jne. Palju asju sai kohe ära arvata ja mõned olid veidi keerulisemad. Pärast piilusime ka, et näha, mida me katsusime.
Nüüd olid sõrmed ja käed soojad ja katsumise
trenn tehtud. Panime meisterdamise platsi valmis ning asusime jahu kallale.
Igaüks sai kaussi ühe topsitäie jahu ja ühe topsitäie maisitärklis. Kui need
omavahel segatud, lisasime topsitäie õunapüreed. Segasime ja maitsesime,
maitsesime ja segasime. Lõpuks sai päris mõnus tainas. Selline voolimiseks
paras. Aga enne voolimistaigna oli veel vaja värvi lisada. Proovisime seda teha
erinevat moodi-segades tainast kilekotis, läbi koti mudides või siis kausi sees
värviga mätsides. Saime erinevaid toiduvärve proovida: roosat, punast, sinist,
kollast, rohelist. Väga muhedad pätsikesed said.
Nüüd mudisime nendest erinevaid kujundeid ja
lausa pildikesi, ussikesi ja pallikesi, rullikesi ja kollikesi. Beebidel oli
võimalik isegi väike tort kokku ehitada riisigaletist ja oma nämmast taignast.
Nii mõnigi sai vist kõhugi täis. Kellel miskit alles jäi, selle pakkisime
kilekotiga kaasa, et kodus oleks ka midagi meisterdada ja süüa.
Lisa kommentaar