Kõigepealt saime teada, kuidas õhk liigutab laevu ja pabrekuule ja õhupalle ja sulgi ja mida kõike veel. Siis kuulasime, mis hääli õhk teeb: näiteks õhupalli seest välja tulla tahtev õhk piiksub ja plöriseb haledalt ja suurde pudelisse tuhisev õhk teeb laevavile häält ja linnu sisse minev õhk paneb linnud vilistama.

Katsusime ka õhku. Näiteks nii, et õhk lipsas läbi kõrre kaela peale... juustesse... varba alla. Oli natukene kõdi ka. 
Selgeks saanud, mis värk selle õhuga on, proovisime õhuga maalida.

Selleks segasime kokku värvi ja vee ja veidikene liimi ka, tõstsime lusikaga segu paberile ja muudkui puhusime laiali. Puhumise lihtusutamiseks kasutasime kõrt. Aga üritasime värvi laiali ajada ka papitükiga õhku liigutades ja kogu tööd energiliselt õhus lehvitades.

Puhumine on väga hea harjutus näolihastele ja ka logopeedid kasutavad oma töös palju puhumisharjutusi.

Kui õhk enam väga maalida ei viitsinud või puhumine veel nii hästi välja ei tulnud, siis saime värviga paberile maalida õhu portree. Ja just siis, kui asi hakkas ilmet võtma, „lendasid“ mõned „linnud“ üle meisterdamisala ja poetasid läbi õhu mõne sule alla, mida sai ka õhupildile püüda.

 Suuremate lastega, kel puhumine juba rohkem käpas, tegime tõelised meistriteosed. Ikka mitme värviga ja hästi suurele paberile.