Alustuseks tegime, nagu tihtipeale, laulu-mänguga kuivtrenni. Seekord siis puhumise kuivtrenni. Hakkas täitsa looma see raske töö. Proovisime ka teistmoodi puhumise trenni teha - vedasime nööri üle toa, kinnitasime sinna pesulõksudega (milline töö, huh!) krepp-paberi ribasid ja siis puhusime need liikuma. Krepp-paberit oli hea ka käe pealt lendu puhuda. Kohe oli näha, kui asi ilmet võtma hakkas. Osavamad puhusid paberit ka üle nööri. Ja nööri alt läbi pugeda said kaa kõik lapsed!

Siis ilmusid kohale seebihelbed väikeses topsis, kauss ja lusikas. Kõik seebihelbed said näppude ja lusika abil topsist kaussi. Tühjaks jäänud topsi kolis hoopiski vesi, mida sai pipeti ja süstlaga seebihelvestele juurde siristada. Ja siis segada ja segada ja helbeid vees lahustada. Suure segamise peale läks vesi juba veidi vahuseks. Et asi lõbusam oleks, kolis seebivette ka tirts värvi ja üks švamm, mis seebivees pigistades eriti palju vahtu hakkas tootma. Lõpuks jõudsime puhumiseni ka. Kõrtega seebivette puhudes tekkisid SUURED mullid. Mida rohkem puhusid, seda rohkem mulle. Kes ise enam puhuda ei jaksanud, sai abi oma saatjalt. Kui mulle ja vahtu juba hiiglama palju sai, püüdsime mõned paberile ka. Soovi korral sai pilti ka krepp-paberi ribadega kaunistada.

Suuremad lapsed said seebihelbeid ise riivida, siis nelja topsi jagada (no, et enamvähem võrdselt saaks ikka) ja erinevat värvi vahtu ja mulle teha.

Beebid veel ise puhuda ei oska, aga see-eest sai emmede kopsumaht kõvasti trenni! Mullide sees möllata ja veega plätserdada aga oskavad isegi beebid.

Sai ütlemata märg-vahumulline Haldjapere nädal.