Esimene samm sel teel oli päris keeruline: papptaldriku äärde tõmmatud jooni pidi oli vaja kääridega lõvile lakk lõigata. Ikka sips! ja nips!, sälk sälgu järel. No ei tahtnud need käärid eriti käes püsida! Pika pusimise peale sai lõvi lakk siiski valmis ja võis kergendatult hinge tõmmata - raske osa oli sellega tehtud.

Edasi läks lõbusamaks - oli vaja valida lõvile värv. Valikus olid KOLLANE ja PUNANE, mis aga taldriku peal koos lusti lüües muutusid... ORANŽIKS. Küll sai erinevat värvi oranži: tumedamat ja heledamat, punakamat ja kollakamat. Värvi sai segi ja sassi ajada pintsliga ja kätega ja korgiga ja rulliga ja...

Kui lõvi värvitud, tuli hakata meisterdama talle nägu. Pikast paberirinast sai lõigata või rebida silmi, ninasid, suid ja kulme ja siis neid lõvi näos õigele kohale kinnitada. Küll sai väikesed näpud alles tööd! Vahepeal, kontrolli mõttes, sai üle katsutud, kus enda näos silmad ja nina ja suu asuvad, nii oli neid ka lõvile lihtsam paigutada. Viimase lihvina lõvi näos kinnitasime lõngast vurrud. Vot siis sai lõvi kohe eriti uhke ja kuninglik. Kellel veel meisterdamisrõõmu jagus, sai uue pabeririba, millest lõvile saba teha ja saba otsa ikka vallatu tutt ka.

Nii saigi lõvi valmis. Täiesti sõbralik ja kodustatav. Kui nüüd lõvile teibiga pulk külge panna, saab kodus lõbusat nukuteatrit teha.

Suuremad lapsed meisterdasid lõvile lisaks ka vetsupaberirullist keha ja kinnitasid pea keha külge.