Seejärel õpetas ta kõigile uue laulu sellest, kuidas hiir kribadikrabadikraps kellakappi läks ja kell lõi kaks, hiir peitu läks, kribadikrabadikraps! Siis näitas ta meile ühe puust kella pealt, kunas temal on uneaeg, küpsisesöömiseaeg, uneaeg, sabakeerutamiseaeg, uneaeg ja varbakõditamiseaeg.

Lõpuks arvas ta, et oleks tore, kui iga laps endale oma kella teeks. Kella valmistamiseks oli meil vanast kapist saetud puidust alused. Need me lihvisime liivapaberiga siledamaks ja kaunistasime kriitide ning paberist rebitud tükkidega. Igaüks sai valida meeldivat värvi paberiribasid, neid parajaks rebida ja siis kliistriga paika liimida. Järgmisena lõikasime kääridega välja numbrid ja liimisime ka need paika. Suuremad lapsed said markeriga šablooni abil ise ära märkida punktid, kuhu numbrid peale liimida.

Järgnes väga oluline ülesanne: haamriga puidust osutite kinnitamine. Kinnitusvahendiks oli värviline knopka. Kõik said toksida ja ka puurida, sest kellale sai teha riputusaugud.
Kui puutööga saime ühele poole, hakkasime meisterdama hiirekese, kes saaks meile kella õpetada.
Hiire keha värvisime, augurauaga lõikasime talle kõrvad, liimisime silmad ja kinnitasime klammerdajaga lõngast saba. Nii armsad said! Pärast nii paljude erinevate tööriistade kasutamist ja värvimist, lihvimist, lõikamist, rebimist olime küll päris väsinud aga rõõmsad.
Vaatasime oma kella ja taipasime, et oligi kojumineku aeg!