Temalt ja Kati Ausilt, kellega nad koos töötavad, on väga palju teadmisi nii lapsevanema kui juhendajana kõrva taha panna. Üldiselt keskenduvad nad koolilaste õpioskustele, aga minu arvates on siin võimalus oluliselt varem juba suur töö ära teha. Seda nii kodus, kui ka huviringis ja lasteaias. Eriti, mis puudutab õpioskuste kohta käivaid uskumusi. Nii nagu õpioskused, sõltub ka motivatsioon, tahtejõud ja selle varu ning  huvi uskumustest oma võimete kohta.

Ja siin on just meil, täiskasvanutel, iseendaga tööd teha, sest laste uskumused ja oskused kujunevad ju meie kaudu. Hea on sellega tegeleda juba varakult enne kooli ja lasteaeda ja oi, kui oluline on see üleüldiselt inimeseks kasvamisel :).

Uskumused jagunevad kaheks: jäävus- ja juurdekasvuuskumused.

Jäävususkumus on see, kui me nt ütleme lapsele midagi stiilis: „ahh, las ma teen ise, sa niikuinii ei oska“ või ka „sul pole vaja üldse harjutada, sa oled niigi andekas“, mis ilmselgelt pärsib heade õpioskuste tekkimist. See tekitab sellise paigalseisu – ei aita kuidagi edasi ega tagasi.

Juurdekasvuuskumused, vastupidi, innustavad suunavad, tekitavad huvi ja motivatsiooni. Tore oli kuulda, et Arro arvates huvikoolides ja huviringides juurdekasvuuskumustest puudust ei ole – laste tegevust saadab enamasti piiritu usk nende võimetesse ja sooritusse, mida omakorda toetavad meisterlikkusele suunatud ülesanded.

Et tekiks huvi, on alustuseks vaja oskuseid. Kompetents innustab edasi proovima ja arenema.

Milline on õppimise olemus? Ajule meeldib õppida, kui ta saab pingutada. Alati peab olema vähemalt natuke raske, et aju saaks uut infot ja seeläbi areneda. Huvitav ei peagi väga olema või vähemalt ei pea see olema väljastpoolt tekitatud (stiilis: käin või pea peal ja Micky Hiire kostüümis, et laps õpiks). Katsetades erinevaid strateegiaid,  leiab õppimiseks iga lapse jaoks selle õige. Ja neid strateegiaid võib alati muuta. Aju on väga plastiline ja õppimisvõimeline. Eksimine on üks olulisemaid õppimiskohti!

Absoluutselt kõik on võimelised õppima ja arenema. Võimed (kaasasündinud) avalduvad sobivas keskkonnas ning keskkonna ja potentsiaali vahel on korrutusmärk (!), mitte lihtsalt plussmärk.

Last arendab, aitab edasi ja toetab tema õpioskuste kujunemist tagasiside tema tegevusele. Tagasiside omakorda peaks keskenduma protsessile ja toetama juurdekasvuuskumusi. On väga oluline, mida vanem tagasisidestab ja kuidas veale reageerib. Kui tagasiside on lihtslat „tubli“, „tark“, „loll“ vms, siis see on täiesti tühi informatsioon, mis last kuidagi edasi ei arenda ega aita.

Sisemine motivatsioon tekib kolme baasvajaduse rahuldamisest: gruppi kuuluvuse tunne, kompetentsitunne, vabaduse ehk autonoomia. See omakorda eeldab selge struktuuri pakkumist täiskasvanud poolt.

Lapsel peab olema tunne, et tal on võimalus ise otsustada, valida ja vastutada, seda kõike eakohaselt muidugi. Väljastpoolt on võimalik last motiveerida ja temas huvi tekitada. Tegevust saab lapse jaoks mõtestada ja väärtustada just lapse vaatenurgast – miks see talle hea on, mida see temas arendab, milliseid järgmisi oskuseid saab esimese oskuse omandamise järel õppida jne.

Grete Arro (ja Kati Ausi) artikleid saab lugeda siit:

Artikkel raamatust „Rõõmuga kooli“ http://bit.ly/2ilbiB6

http://opleht.ee/2015/12/oppimise-hasti-hoitud-saladused

http://opleht.ee/2015/12/milleks-meile-kodutoo/

http://opleht.ee/2015/11/kuidas-teie-perel-koolis-laheb/

http://huvitavkool.blogspot.com.ee/

Grete Arro varasem ettekanne TedExilt:
https://www.youtube.com/watch?v=bmbdu1Rob1s&app=desktop