Alustuseks, nagu ikka, laulsime Haldjapere laulu, teretasime kõiki ja siis panime seemned ja taimed laulu sisse. Seekord võtsime ka pillid ligi, et laulule suuremat võlujõudu anda!

Järgmiseks tegime seemnetele toreda pesa - soolatainast potiümbrise. Kõik lapsed said soolataina ise jahust, soolast veest ja meelepärasest värvist kokku segada. Soolatainas on üks ütlemata tore mass, mida saab rullida ja kakkuda ja veeretada; mille sisse saab mustreid vajutada ja kaunistusi laduda. Kõike seda said lapsed teha täpselt nii kaua kui ise tahtsid. Kui tainaga mängimise isu täis, alles siis hakkasime lillepotile ümbrist tegema ja igaüks ikka omamoodi. Mõni laps püüdis taina hästi laiali rullida ja siis saatja abiga ümber poti keerata, mõni teine aga näpsas soolatainast väikeseid tükikesi ja vajutas neid piip! ja tuut! poti külge kinni. Kaunistuseks kasutasime merekarpe ja pärleid ja muud pidulikku, mis parasjagu näppu jäi.

Pott ette valmistatud, sai asuda poti sisse mulda kühveldama. Ikka suurest kausist väikesesse potti, kuni pott kolmveerandi jagu täis sai. Muld oli veidi kuiv, nii et seda sai pritsiga märjemaks pritsida. Märjaks said (täiesti kogemata muidugi) ka emmed ja lapsed ise. Ja siis - LÕPUKS - saigi külvama hakata. Veidi veel kindluse mõttes vett peale pritsida ja valmis. Võib jääda ootama, mis mullast nina välja pistab.