Õunateema on tore ja ümmargune ning annab võimaluse kust iganes kinni hakata. Õuna kaudu saab tegeleda väga mitme olulise teemaga. Kasvõi seesama ümmargune – kasutasime selle „käe sisse saamiseks“ soolatainast. Mõnus materjal, mis käitub üsna täpselt nii, nagu käsi seda suunab. Meie proovisime alustuseks tainast peo sees ringsete liigutustega „töödelda“. Ümaraid tainapallikesi oli tore mängult puu otsast alla potsatada – justkui õunad, mis pots! ja pots! puu otsas maha kukuvad. Proovisime ka ise päris tunni alustuseks potsatavaid õunu mängida – väiksemad vanemate süles, suuremad juba ise. Astusime jalalt jalale, nagu kõiguks (õuna)sabapidi puu küljes, ise samal ajal lauldes „Õunad, õunad, maha kukuvad…“. Selle peale potsatasime ise ka maha. Suurematelt nõudis see siis kärmet kükitamist, väiksematel läks vanemate süles lihtsamalt. Moel või teisel – harjutasime natuke ka tasakaalu – oluline oskus mina-tunnetuse tekkimisel.

Ümmarguste vormide kõrvale on võrdluseks hea tuua nt midagi piklikku. Meil olid selleks seekord õunaussid, kes end sirgeks ja pikaks venitasid ja seejärel õunu krõmpsutasid. Piklike usside tegemiseks kasutasime sama materjali. Mõtle kui lahe – teed ringjaid liigutusi, saad ümara õuna. Kui aga rullid tainast käe all edasi- tagasi, saad hoopis ussi. Meil oleks justkui võlukäed, võimas!

Kõik tehtud ümarad õunad ja piklikud ussikesed korjasime kausikestesse, et neid hiljem meisterdamise juures kasutada.

Enne uurisime pildi alusmaterjali – seekord oli selleks papist välja lõigatud õunakujutis. Selle sees olid omakorda väikesed augud – täpselt sellised, millest õunaussid tahaks läbi pugeda. Enne torkasime kõik augud korralikult pulgaga läbi – see nõudis silma ja käe koostööd. Edasi läks harjutus keerukamaks – mängu tulid nöörist õunaussid. Nende läbi pistmine aukudesse vajas veel suuremat näpuosavust. Pisematele oli täpselt paras usside august läbi sikutamine, peale seda, kui vanem oli nööri läbipistmisega juba algust teinud.

Seejärel korjasime ussid kokku ja võtsime välja näpuvärvid, millega oma papist õuna katta. Tööriistana sai kasutada nii oma käsi kui ka jalgu, aga ka paari tööriista. Esimeseks olid seenekujulised pudelikorgid, mida oli hea mugav kolme sõrmega haarata. Harjutasime ka uutmoodi värvimisliigutust – potsatasime värvi pildile samamoodi nagu õunu tunni alguses – muudkui ülevalt alla, potsti pildile. Korgid jäid potsatamise peale enamasti värvi sisse kinni, see pakkus veelgi enam võimalust oma tulevase pliiatsihoiu harjutamiseks eeltööd ja trenni teha. Lisaks korkidele olid meil tööriistaks ka pooleks lõigatud õunad. Harjutus oli sama, ainult natuke raskem jälle. Ikka samm-sammult edasi.

Kui suur papist õun oli värviga kaetud otsisime pildile ka tainast õunad ja ussid. Potsatasime ja vajutasime neid pildile kinni. Mõnele pildile jõudsid ka nööriussid.

Suurte (3+) tunnis oli meil päris ambitsioonikas õuna-projekt. Tegime hiigelsuuri mahulisi õunu. Selleks sai igaüks pooleks murtud ehituspaberi, millele joonistas täpselt nii suure õuna-ringi, nagu talle paras tundus. Siis sai selle välja lõigata (ise või vanema abiga) ning seejärel õunausside kombel auna sisse auke uuristada – kasutasime selleks augurauda ja kõndisime läbi kahekordse paberiääre. Paberipinda katsime sarnaselt väikeste tunnile – trükitehnikas. Seejärel õmblesime uuristatud ussiaukudest õuna servad lõnga ja plastikust sukanõelaga kinni ning täitsime mahulise täitematerjaliga. Protsess kujunes üsna „sportlikuks“, nii et töökäigust pilte teha ei jõudnudki, ainult paar klõpsu valmis töödest.

Meisterdamise järele ja vahele mahtus ka ohtralt õunasöömist muidugi - kõht ikka paksult vitamiine täis.