Jutustasime siis lugu ühest ämblikust, kes ei olnudki jube halloweeni ämblik, vaid täitsa armas nunnu ämblik, kellel oli üks mure. Nimelt kartis ta väga pimedust. Kui Haldjaperes tuled kustu panime, siis ta oli väga mures, et miks on nii pime ja et ta ei julge öösiti magada ka, sest tema onnikeses pole valgust. Palusime siis päikest appi aga päike ütles, et kahjuks on temal ka öösiti uneaeg ja pealegi on ta liiga suur ja kuum, et ämbliku urgu mahtuda. Ämblik oli ikka kurb aga järsku ilmus välja tema sõber- võlu ükssarvik. Temal oli võlukepp, millega ta tsurramurra simsalabim võluski ämblikule väikese laterna, mis sobis talle ideaalselt onnikesse ja enam ei pidanud ta pimeduse ees hirmu tundma. Peale selle võlus ükssarvik ka lastele valguse- palju tulukesi, mida sai kätte võtta ja millega mängida. Proovisime, kuidas nendega on teki alla onnis olla. Oli väga hubane ja mõnus.

Kui tulukesed vaadatud ja katsutud, siis asusime selle jutu tegelasi meisterdama- ämblikku ja laternat. Ämbliku jaoks saime papist lõigatud ämbliku keha. Liimisime sellele pulgaliimiga musti lõngakarvakesi. Teisele poole liimisime krepp paberi ribadest ämbliku jalad. Ja muidugi silmad. Kes liimis kaks silma, kes ühe ja mõni koguni neli. Lõpus panime ämblikule pulga külge, et ta saaks keerutada ja tantsida ja sellega teatrit teha.

Siis asusime laternat meisterdama. Valisime endile klaaspurgi. Saime kausikesse kliistrit ja veidi võluglittrit ning segasime seda pintsliga. Seejärel katsime purgi liimiga. Nüüd oli aeg kaunistamiseks. Ükshaaval liimisime erinevat värvi krepp paberi ribasid purgi peale. Lisasime väikseid musti ämblikke, täpikujulisi kleepse. Lõpetuseks ka võlu sädelevat ämblikuniiti. Sai ilus ja uhke. Kõik said ka endale väikese küünla kaasa, et juba kodus hingedepäeval latern järgi proovida ja tulukesega pimedust peletada.