Kõigepealt said lapsed salmi sees mõistatuse – mis see on, millega tunnis mängima, meisterdama ja sooja tegema hakkame?

Kassipojad Misti, Masti
Leidsid vana lõngakasti.
Sihkur, sahkur, ussi, pussi –
Lõngakerad läinud sassi!

Alustuseks sai igaüks papitükiga kaetud kausi, mida loksutada, raputada, koputada. Huvitavaid hääli tegid need kausid! Papitükis olevast avast mahtus käsi sisse ja sai kombata, mis kausis peidus. Lõngad, muidugi! Aga lõngade sees oli soojas pesas neli väikest loomaksest, keda suure hoole ja armastusega lõngapusadest välja harutada sai. Seejärel tuli mängu erinevate suurustega aukudega paber. Aukudest sai läbi pista nina, näppe, loomakesi ja lõngajuppe. Silmad ja käed said väga palju koostööd teha, püüdes aru saada, missugused asjad millisesse auku passitada. Kui augud olid kõik läbi uuritud-katsutud, selgus kurb tõsiasi – augud olid ju puhta paljad ja külmetasid mis hirmus! Ruttu-ruttu sai teibi ja lõnga abil augud sooja. Ja et asi uhkem välja näeks ning aukudel lõngasoojas igav ei hakkaks sai veevildikatega aukudele seltsiks usinalt igasugu täppe ja plärakaid tehtud.

Suuremate lastega võtsime kohe lõngakerad välja, tegime paberitesse augud ja hakkasime lõngaga paberi aukudest sisse ja välja sõitma - nii tulid toredad lõngamustrid. Lõngade alla viltisime mõned ussikesed sooja otsima ja selleks, et külm usse üles ei leiaks lisasime samuti igasugu täppe ja plärakaid, nii tavalise kui ka seebiveega tehtud.

Aktiivses töös oli neli meelt: silmad nägid kõiki värve ja asju ja auke ja proovisid kätega koostööd teha; kõrvad kuulsid imelikke kolisevaid hääli kausi seest, käega kompasid ja püüdsid aru saada, mis seal kausis on ning suud püüdsid nii mõnelgi sõbrakesel tunda, kuidas maitseb teip või kas lõngajupp hamba all krigiseb.

Nüüd võib vabalt külmaks minna! Meie oleme valmis.