Tundi alustasid aga hoopiski suled, mis pilli seestvälja tulid. Peaaegu iga tund on meie tunni-alguse pilli sisse, milleks on kellamäng, peitnud ennast midagi temaatilist - oleks tahtnud keedumuna peita, aga see ei mahtunud :).
Sulgedega oli hea kuulata, kas sellega samuti kellamängu saab mängida. Sulg on ju nii pehme. Ega eriti midagi kuulda ei olnud, aga kui kasutusele võtta sule tagumine pool, siis tegi pill juba häält küll. Kui tunni alustuse laul sai lauldud, panime suled peitu, et need siis meisterdamise ajal jälle üles otsida.


Meisterdamist alustasime munade värvimisest, milleks kasutasime värvilise paber-mummusid ja siidipaberit. Mummud andsid munadele lõbusa ilme, aga ka topelttööd peenmotoorikale - neid kleepides ja pärast maha võttes. Siidipaber, mille peale mummude pealekleepimist munale veega ümber paitasime, andis sellele toredasti värvi. Selleks, et värv saaks korralikult muna külge hakata, pakkisime munad köögipaberisse ja laua peale ootama, et tunni lõpu poole uudistada ja piiluda, mis välja on tulnud.

Vahepealse aja täitsime kliistrimaaliga. Kliister on imetore materjal. Lihtne. Võimalusterohke. Söödav - õpib ju laps sensomotoorses eas (no nii nagu nad meil Haldjaperes käivad) tihti maailma kohta ka suu kaudu. No nagu kissell - pane sisse milliseid marju tahes, ikka on hea. Kliister ju ongi nagu kissell - samuti kartulitärklisest, ainult marjad või mahl on puudu.

Meie võtsime alustuseks kausid sooja kliistriga ja uudistasime selle sisu. Seejärel lusikad ning tõstsime kausist kliistrit tapeediribale. Kliistri puhul on üsna raske vastu panna soovile käed kohe selle sisse torgata - on see ju mõnus, libe, rahustav, lihtsasti manipuleeritav materjal. Ei märkagi, kui oled küünarnukkideni ning lõpuks üleni kliistri sees. Siinkohal tuleb muidugi rõhutada, et see "üleni" koht võib saabuda üsna ootamatult ja ebameeldivalt - just kliistri libeduse tõttu. Ehk et kui liiga uljalt ja hoogsate poognatega kliistri sees möllata, võib lihtsalt pikali kukkuda. Ettevaatust, ühesõnaga!

 


Seejärel asusime värvitut kliistit toonima. Esiti vedelate värvidega, pipeti abil. Vedel värv võtab kliistri sees kõige imelisemaid kujundeid ja mustreid, lust on jälgida ja lapsega arutleda, mida keegi hetkel "pildil näeb". Seejärel tulid mängu paksemad värvid ja pintslivarred, millega kliistri-värvi segu sisse mustreid teha. Värve ja mustreid lisandus juurde ja pilt muudkui muutus - et seda jäädvustada võtsime suurelt kliistrimaalilt enda jaoks trükki. Vajutasime paberi enda jaoks sobivasse kohta ja trükk oligi valmis. Siin oli aeg ka peidus olnud suled üles otsida ja pilditrükke sulgedega kaunistada.

Pilte tuli palju-palju. Tegimegi nalja, et nüüd on sünnipäevakaartidega sugulastele terveks hooajaks jälle hooleta. Muudkui võtad aga järgmise kliistrimaali jupikese ja kaart ongi valmis. Nii hea.

Peale kliistris möllamist ja mõnel juhul ka uisutamist, seadsime end jälle korda ja istusime laua taha, et uurida, mis meie munadest sai. Ka need said imekenad! Kel raatsimist, sai oma munaga koksu lüüa ja selle ära süüa. Kõige selel juurde käis ka kevadine võileib rohelise sibulaga - mõnus :).