Me olime juba kolmandat päeva vastlakuklite küpsetamise lainel, kui Helmi ema selle kõik kenasti ära seletas, mida me teeme - mitte lihtsalt vastlakukleid, vaid prefrontaalkorteksi harjutust. Lihtne eks.
Sellest saigi see blogipostitus inspiratsiooni ja ainest.
Kohe seletan lähemalt.

Kuklitegu võib vaadata mitmest küljest.
No vaatad ühest küljest, ja näed, et vastlakukleid teeme. Teisest küljest - tähistame rahvakalendri tähtpäeva ja austame traditsioone. Oleme Haldjaperes lastega vastlakukleid teinud juba aastaid. Ongi nagu traditsioon, lisaks rahvalikule tavale.
Ja siis veel kolmandast küljest - tegeleme aju arengu toetamisega.

Aju saab vaadata samamoodi mitmest küljest, nagu ka vastlakukli tegemist. Horisontaalselt ja vertikaalselt. Vasakult paremale, paremalt vasakule ja siis veel alt üles ja ülevalt alla. Eespool nimetatud prefrontaalkorteks asub ülemises ehk selles keerukamas ajupooles, mis valmib/areneb/küpseb päris kaua (no nii umbes 20 aastat).
Õnneks kukliga nii kaua ei lähe - kui pärmi suhkruga laialihõõrumisest aega võtma hakata, siis umbes 2 tundi (kui kiiresti teha ja natuke "lõigata"). Aga mõtle, mis on 2h väikese lapse jaoks - terve igavik.

Prefrontaalkorteks tegeleb ajus analüütilise mõtlemise, otsustusvõime, (aja-, tegevuse-)planeerimise, empaatia, moraali, kujutlusevõime ja kontrolliga (emotsioonide ja keha üle). Põhimõtteliselt kõigi kõrgemate täidesaatvate funktsioonidega, mille omandamine on oluline, et eluga iseseisvalt toime tulla. 

Mis selle kuklitegemise siis nii keeruliseks teeb?

Alustame taignast (pärmitaigen on valmis tehtud). Hirmsasti tahaks seda väikelapsena ju kas  1)  lihtsalt ära süüa või 2) mitmeks tükiks katki teha või 3)  lapikuks litsuda. Ja siis tuleb täiskasvanu, kes järjekindlalt seletab, et me teeme sellest taignatükist hoopispalli ja siis võtab lapse pisikesed käed enda omade vahele ja koos veeretataksegi sellest pall. Tavaliselt saadab sellist tegevust veel laul (nt "Veere kakku..."), et see kinnistuks. Ja ongi taignapall ahjuplaadil ja omadega ahjuski. 
Siis tuleb kukkel ahjust välja. Kõigepealt peaks see ju küpsema ca 15 min ja siis jahtuma vähemalt sama kaua. Me Haldjaperes natuke kiirendame seda protsessi. Mängime nagu meil oleks kokasaade ja hoiame eetriaega kokku ehk et sama palju kukleid, kui ahju läheb, on pool tundi varem just valmis saanud :).

Sellist värsket kuklit tahaks ju kohe ära süüa, mis siin enam oodata - aga ei - see ei ole lihtsalt kukkel, see on vastlakukkel. See tähendab, et tuleb oma söön-kukli-kohe-ära-tungi  kontrollida ja kuklit suu poole juhtiv käsi aju poolt jälle lauale tagasi "käsutada". Ehk et nagu Helmi ema ütles, see on seesama asi, mis aitab lapsel kontrollida tahet teist last lüüa - tõstan käe, aga mu aju suudab selle tegevuse peatada, sest ma ühel või teisel põhjusel tean, et see on vale.

Aga edasi vastlakukli juurde. Kuklil tuleb esiti "mütsike" pealt võtta ja kukli sisse auk teha - siin saab ka  peenmotoorika tööd. Õnneks ka söömistuhin, sest kõik, mis kukliaugust järele jääb, saab ju ära süüa :). 
Ka siis ei saa veel tervet kuklit nahka pista, kui esimene ülesanne tehtud - auku on vaja täitma hakata. Kõigepealt moosiga. Võtame väikese topsi ja lusika ning muudkui tõstame - ikka vasakult paremale nagu me kõiki harjutusi teeme, sest peame ka sellele mõtlema, et pisikesed inimesed hakkavad ju varsti lugema ja kirjutama ja seda ka vasakult paremale. Sellega tõstmine veel ei lõpe - vahukoorekreem ju ka. Kuklid näevad vahukoore-mägede all juba väga isuäratavad välja. Enne kui neid süüa saab, tuleb kuklile "mütsike" tagasi pähe panna (kui see veel alles on) ja siis pisikeste sõrmekeste abil tuhksuhkruga üle puistata (jälle peenmotoorika).

Imeline. Ongi valmis. Päris kukkel. Päris enda tehtud. Ja selle võib päriselt ise ära süüa.

See etapilisus, struktureeritus, osaoskuste kaupa ja samm-sammult tegutsemine teatud eesmärgi nimel, teebki selle ettevõtmise prefrontaalkorteksi-harjutuseks.

Kui nüüd tahta "pilli natuke lõhki ajada", siis võib kuklitegu vaadata ka õppimispüramiidist lähtuvalt (see omakorda peegeldab ja toetab aju arengut).
Ehk et püramiidi kõige alumises osas on arenguline õppimine - kuulamisoskus, tähelepanu ja keskendumine (kuulan ja panen tähele, mida vanem mulle ütleb), silma-käe koostöö (kõik peenmotoorika ja tõstmise harjutused), motoorika ja koordinatsioon (mõlemad käed ja kehapooled on töös). Sealt edasi kognitiivsete oskuste õppimine - tähelepanu ja mälu (kuulan ja panen tähele ja peale esimese ülesande täitmist, et olegi tung kukkel kohe ära süüa enam nii suur, suudan seda kontrollida), sõnavara (uued tegevused, uued sõnad), tegutsemisvõime- ja kiirus (harjutades tekib kindlus ja vilumus). Kolmandal korrusel on täidesaatvate funktsioonide õppimine - aja ja enda planeerimine (kuklitegu ja selle erinevad etapid, mis kindlas järjekorras tuleb läbida), probleemilahendusoskus (teen midagi, et saada midagi, jõuda eesmärgini), õppimisoskused. Kõik see selleks, et jõuda püramiidi tippu ehk akadeemilise õppimiseni :).

Isegi teatud visuaalseid sarnasusi on võimalik leida, kas pole :)?

Piltide päritolu, vasakult paremale: 1. https://www.tlu.ee/opmat/tp/terviseopetus/tervis/ajukoor.html; 2. HP loovustund, Brigita kukkel; 3. https://ilslearningcorner.com/

Vastlapäevaga ühte nädalasse jäi ka sõbrapäev. Kuna me alles harjutame ja oma prefrontaalkorteksis veel nii kindlad olla ei saa, et suudaks oma vastlakukli sõbrale kinkida, siis tegime oma sõpradele hoopis jäätist. Mängujäätist. Selliste toredate sõnumitega, mis üllatusmunade seest välja tulid. Mõni jäätis tuli nii ehe, et sõbrani jõudis see üsna lutsutatud kujul, aga see-eest südamest :).

P.S. Vastlapäeva-lugu on meie veebruarikuu raamatust "Unenäoriik".
P.P.S. Kui kellelgi huvi veel aju kohta lugeda, siis nt D. Siegeli raamatut "Lapse ajukeskne kasvatus" saab HPst laenata.