Kõigepealt uurisime rütmimune ja kuulasime, mis häält need teevad, mängisime ja laulsime pilli saatel, kohe ilus oli kuulata! Väikseid rütmimunasid ja lihtsalt kollaseid munasid sai ka mööda renni veeretada - küll veeresid ilusasti! Veeretamisekäigus selgus ka, et kui rütmimuna teeb häält, siis kollane muna üldse mitte! Oli aeg meisterdama asuda.

Esialgu tuli eraldada kaerahelveste seest oad ja herned. Suuremad lapsed tegid seda pintsettidega, pisemad näppudega. Kui eraldustöö oli tehtud (ja mõnel usinamal isegi mitu korda), hakkasime tühja kollase muna sisse ube ja herneid panema ja kuulama, mis häält pill teeb. Oad ja herned sai vahepeal välja kallata ja proovida ka kaerahelvestega pilli teha.

 See küll väga hästi ei kõlanud! Nii läksid oad-herned pilli sisse, tibake riisi lisaks. Riis oli kole vallatu ja seda näppudega muna sisse tõsta päris paras peenmotooriline väljakutse. 

Lõpuks sai kõik munasse, viimane kord üle kuulatud, et pillihääl on ikka sobiv ja siis sai muna kinni teipida. Ah! Küll see teip oli ikka tore! Seda sai vedada ja kakkuda ja keerutada ja kleepida... Kui marakale kahest lusikast varre tegemiseks läks, sai veelgi teibiga mässata, et pill ikka ilusasti koos püsiks. Ja siis viimane (ja kõige raskem!) lihv - pill tuli katta lõngaga! Küll see oli ikka ülesanne! Kerida ja kerida ja kerida ja kerida. Iga laps oma saatjaga koos leiutas endale sobiva kerimismeetodi. Valmis said lõpuks pillid kõigil!

Lõpetuseks tegime ühe korraliku marakaorkestri ja laulsime PILLIMEESTE LAULU!