Munapühad on ju ainult korra aastas ja siis tuleb neist ikka maksimum võtta. Nii ka meil Haldjaperes.

Seal aastal saime mune nii veeretada kui ka koksida. Kui päris aus olla, siis suurema osa tunnist me munaveeretamisega tegelesimegi. See oli ikka paras trenn - kõigepealt muna renni veerema, siis munale järgi liduda, see teiste veerevate munade vahelt üles leida, mitte kellelegi samas jalgu jääda ja lõpuks uuele ringile. Mune oli meil mitmesuguseid - oli puust mune ja oli kõrisevaid mune ja oli vahvalt hüplevaid kummist mune ka.

Veidi-veidi jäi siiski aega üle ja saime ka ühe soolataina kokku segada, millest ise värvilisi mune vormida. Märjalt need soolataina-munad küll hästi veereda ei tahtnud, aga see-eest nägid väga nunnud välja ja sobisid pühadekaunistuseks ülihästi.