Kas teadsid, et isad, kes oma laste sündides 2 või rohkem nädalat nn isapuhkusel veedavad, osalevad ka edasipidi aktiivsemalt lapse elus ja lapsekasvatamises?
OECD 2013.a raport võtab kokku USA, UK, Austraalia ja Taani isade hulgas läbi viidud uuringu, mis uuris isadust, isapuhkusel viibimist ja isade rolli lapse arengus. Lisaks sellele, et isade aktiivsemalt lapse elus osalemisel oli positiivne mõju üldisele pereelule, näitasid uuringutulemused, et see mõjus hästi ka lapse arengule, eriti kognitiivsetele võimetele. Samas toonitatakse, et "aktiivne roll lapse elus" ei tähenda ainult lapse toitmist ja mähkmete vahetamist, vaid ühiselt veedetud aja kvaliteeti. Ehk samamoodi nagu taanlaste 2015-2016a tehtud kvalitatiivne uuring tõdeb, et isad näevad end tihti "praktiliste tegelastena emade varjus või kusagil taustal". Selle peale soovitavad teadlased jagada omavahel vanematena ka nö sisukamaid ülesandeid ja tegevusi, kui need kõige praktilisemad ja miks mitte lapsega toredaid ühiseid asju teha ja ette võtta.

Haldjapere loovustundide põhjal tundub, et see täitsa toimib ja tunnid on selle jaoks täiesti omal kohal :).
Meie enda ajakirjanduses on viimasel ajal palju kirjutatud iibe tõstmisest. Eilses Postimehes näiteks kirjutatakse, et iibe tõstmiseks on vaja pereellu kaasata mees - tundub, et ka see Haldjapere näitel juba toimib. Haldjapere on läbi aastate olud alati väga viljakas ka järelkasvu poolest. Hetkel tundub, et Haldjapere iive ei ole langemas ;).
Nn uuest isadusest (new fatherhood) ja veel positiivsesest mõjust lapse arengule, saab põhjalikumalt lugeda USA 2016.a AAP uuringust.

Ja juba jõuamegi virmalisteni :). Loodusnähtus, mis oli sel nädalal Haldjapere loovustundide teemaks. Täpselt samamoodi nagu "Väikese vimkaga perekonna" raamatu peatükis „Jetel ja Joonasel külas“.

Alustasime virmaliste tegemisest. Selleks võtsime värvilist krepp-paberit ja oma mõlemad käed ning asusime paberid peenikesteks ribadeks rebima. Päris raske harjutus, onju – kasutada korraga mõlemat kätt ja samal ajal liigutades neid kahes erinevas suunas.
No, kui need pisikesed sõrmed kodus terve rulli wc-paberid lumehelvesteks rebivad, siis see nii raske ei tundugi olema, eks. Aga seepärast ei tasu nende peale pahandada, sest see tegevus on ju hästi kasulik, kuidas need tasakaal ja koordinatsioon muidu tuge saavad.

Virmalised valmis rebitud, tuli neil tantsida lasta. Selleks oli meil tunnis valge kangas, mille peal virmalised tantsisid. Lapsed said neid liigutada ÜLES ja ALLA ning aidata neil kangal hüpata. Samamoodi said lapsed ise kanga alla peitu minna ja vaadata virmaliste tantsu kui kino või toredat etendust.
Peale seda sai iga laps omale meisterdamise jaoks paberiribasid kausi sisse korjata. Vanemaga sai samal ajal arutada, mis värvi paberit me korjame ja kui palju ühte või teist värvi jne.

Seejärel hakkasime virmaliste tantsu paberile võluma. Võtsime suure valge paberi ning hakkasime sellele virmalisi ehk kriipse tegema, ÜLEVALT ALLA. Kasutasime selleks õlipastelle. Vahepeal paitasime kriipse sõrmega – see oli ikka hoopis teistmoodi tunne, kui kõrval lihtsa puhast paberit paitada. Selle peale tahtsid ka paberiribad pildile tulla. Selleks oli vaja kasutada sama nippi – otsida kausist mõni värvi ja siis näpuga paitades, see suurel paberil sirgu tõmmata. Ega seda muudmoodi teha saanud, kui tuli jälle mõlemad käed ja kehapooled appi võtta. Ühe käega hoiad kinni, teisega tõmbad. Samamoodi nagu ka kriipsude tõmbamisel paberile.

Virmaliste jaoks on alati vaja krõbedat külma – selleks tuli jääkambri sügavustest leida jääd. Iga laps sai jääkuubikuga käetere teha. Küll see oli alles külm ja libe. Lupsti oli jäätükk varsti paberil ja tegi just seda tööd, mida vaja – võlus paberi seest värvi välja. Krepp-paber annab kaunikesti värvi, kui seda niisutada. Jäätükiga sai paberil jupp aega lustida, sest sellele meeldib ju liugu lasta ja niisama sooja peo seest paberile tilkuda. Tegime omale juurde ka vedelat värvi, millega järele jäänud jäätükki päris ära sulatada. Värvi vedeldamiseks võtsime kasutusele suured plastmassist süstlad, mille sisse proovisime vett tõmmata ja seda siis värvi sisse segada. Süstal nõudis samuti KAHE KÄE JA KEHAPOOLE KOOSTÖÖD. Lisaks kasutasime ka pipette.

Kõige selle peale oli pilt muidugi päris märg, aga just siis tuligi mängu Sofi Sool ehk seekord tavaline peensool, mis end üle terve pildi laotas ja kõik niiskuse endasse imes. Küll see jääb kuivades ilus ja sädelev.
Et tantsumustrid veel toredamad saaksid, tekitasime pildile lisaks veel keemiakatse. Lisasime pildile ka soodat ning kõditasime seda veidi õunaäädikaga, et see pildilt toredasti kihisema ja mullitama hakkaks.
Kes jaksas, tegi kõige lõpus veel kollast jahuvärvi, et vatitikuga pildile tähti täpitada.

3+ aastaste laste tunnis tegime lisaks kraapepaberit (scratch art paper) - kujundasime pildi või põhja õlipastellidega, katsime selle vihikukilega ning kõige tipuks veel musta värvi ja Fairy seguga. Kui see ükskord meelde tuleb, saab olema tore üllatus, mis sinna alla kõik joonistatud sai :).








                                                                                                                 Jaanuar sai läbi ja sellega ka soola-jahu meisterdused.
See oli Väikese vimkaga perekonna raamatust viimane peatükk. Veebruaris võtame meisterdamiseks ette meie Unenäoriigi raamatu.