Noh, et tal on keha, selles saime üsna kokkuleppele. Ja karvad. Karvad pidid tal ka olema. Ja ise üleni hästi värviline, seda ka.

Mõtlesime ja fantaseerisime, kuni lõpuks tuli Õige Hea Mõte: teeme nii suurt kolinat ja mürinat, et Haldjapere Vaim ärkab kusagilt laoruumides oma suveunest üles ja tuleb vaatama, mis toimub.

Mõeldud-tehtud. Kolistasime ja trampisime ja plaksutasime ja laulsime... Ja ei midagi! Ikka Vaimu ei paistnud! Nii ei jäänudki muud üle, kui papist toru, veidi värvi, kliistrit ja villa kasutades iseoma Haldjapere Vaim meisterdada. See oli lõbusamgi, kui vaimu väljakolistamine. Sest toruga sai muuhulgas ka rullida ja sellest läbi piiluda; värve sai tupsutada ja mäkerdada ja ühelt pinnalt teisele kanda; kliister oli mõnus ja soe ja libe nagu angerjas ning pakkus erinevatele meeltele palju avastamisrõõmu. Ka maitsmismeelele, loomulikult. Vill, noh, sellest me üldse ei räägigi! See ju kõdistas, ronis põue ja soki sisse, lendas õhus kui puhuda ja lõpuks maandus meisterduse peal ka.