Haldjapere on 15 ja algas 16. hooaeg
-
Alustasime Haldjapere loovustundidega täpselt 15 aastat tagasi. Endalegi tundub natuke uskumatu. Alustasime 2006 Lille Majas 30 ruutmeetrises pisikeses toas. Selle kõrval oli kasutada pisikene WC koos veel väiksema kraanikausiga ja tagantjärele tundub, et enamus ajast pidi kuluma järjekorras seismisele.
Tegelikult jõudsime ikka palju muud ka. Eriline luksus selle ruumi puhul oli see, et töid ei olnud kusagil kuivatada, nii et me vedasime neid Kristi pooleliolevasse korterisse ja laotasime kuivama, et siis jälle tagasi viia kuivad tööd. Kirega suudab inimene ikka mägesid liigutada ja miski ei tundu ületamatu. Paralleelselt Lille Majaga tegutsesime natuke aega ka Rüütli tänaval Anni Mängumaal. Kastani tänavale kolisime 2010. aastal. Nii palju siis ajaloost ja nostalgitsemiseks ka mõned pildid Lille Maja ajast:
.JPG)
.JPG)
Sel nädalal aga algas meie 16. hooaeg. Nagu ikka teeme me natuke statistikat esimese nädala põhjal, eriti meeldib meile nimede statistika. Tuleb tunnistada, et sellist aastat meil ei ole veel olnud: korduses on ainult 1 tüdruku- ja 1 poisinimi - Ellinor ja Otto (1 variant küll liitega). Kõik teised nimed on kordumatud. Väga lahe! Poisse ja tüdrukuid on vahelduseks üsna võrdselt. Juba eelmisel aastal hakkas tasakaalu poole minema, enne seda oli mitu aastat poiste ülekaal. Sedasi siis statistikast.
Mida me siis loovustunnis tegime? Saime tuttavaks, tutvusime ruumi, keskkonna ja olukorraga üldse. Mängisime ja tegime kunsti. Et on Haldjapere sünnipäevakuu, siis on tegevused samuti sünnipäevahõngulised. Kõikides gruppides tegime Haldjaperele suurt sünnipäevakaarti. Selleks kasutasime veega täidetud õhupalle, mis olid mõnusalt rasked ja põrkasid toredasti. Sedasi õhupalli ja värvi abil tekitasime kaardile palju suuuuuri täppe. Kaart sai väga pidulik ja värviline. Viimasel rühmal oli au sisse ka kirjutada. Uskuda on, et viimase rühma esindajatest saavad arstid, sest käekirja põhjal teksti väga välja ei loe - oletame siiski, et tegemist on südamlike õnnesoovidega Haldjaperele :).
Täppe ja kriipse tegime me veel. Käeline tegevus ja endast märgi maha jätmine just nendest liigutuskvaliteetidest ju algabki. Kaasasime ka kogu keha - alustasime täppide tegemist hüppamisest - hüppasime ise ja siis kriitidega, kahe käega korraga paberi peal. Kriipse tegime kiikudes nii ette-taha, kui ka küljelt küljele. Kritseldamise isu jagus tükiks ajaks.
Edasi tuli mängu kliister - loovustundide üks tähtsamaid materjale - väikeste laste liim, mis on kokku keedetud kartulitärklisest ja veest. Kliister tahtis otseloomulikult samale paberile saada. Aitasime sel juhtuda nii käte, jalgade, kui ka pintsliga. Mõnus, libe sai kõik. Kliistrit sai paitada, patsutada, tilgutada, laiali ajada, pigistada, häält teha ja kuulata.
Kui juba kliister on mängus, järelikult tuleb selle peale ka midagi panna. Täppe ja kriipse loomulikult. Selleks olid meil maisijahu sisse peidetud värvilised täpid ja kasti ja paberipusade sisse peidetud erinevat värvi paberiribad.
Nii lihtne see oligi.
Aa, et mis sellest paberist sai või saab lõpuks? No tegelikult ei pea midagi saama, aga kui tahaks - ja me sünnipäeva puhul tahtsime - siis saab sellest ühe laheda peomütsi kokku keerata. Aga seda alles siis, kui kõik on kuivanud.
Täppe ja kriipse tegime me veel. Käeline tegevus ja endast märgi maha jätmine just nendest liigutuskvaliteetidest ju algabki. Kaasasime ka kogu keha - alustasime täppide tegemist hüppamisest - hüppasime ise ja siis kriitidega, kahe käega korraga paberi peal. Kriipse tegime kiikudes nii ette-taha, kui ka küljelt küljele. Kritseldamise isu jagus tükiks ajaks.
Edasi tuli mängu kliister - loovustundide üks tähtsamaid materjale - väikeste laste liim, mis on kokku keedetud kartulitärklisest ja veest. Kliister tahtis otseloomulikult samale paberile saada. Aitasime sel juhtuda nii käte, jalgade, kui ka pintsliga. Mõnus, libe sai kõik. Kliistrit sai paitada, patsutada, tilgutada, laiali ajada, pigistada, häält teha ja kuulata.
Kui juba kliister on mängus, järelikult tuleb selle peale ka midagi panna. Täppe ja kriipse loomulikult. Selleks olid meil maisijahu sisse peidetud värvilised täpid ja kasti ja paberipusade sisse peidetud erinevat värvi paberiribad.
Nii lihtne see oligi.
Aa, et mis sellest paberist sai või saab lõpuks? No tegelikult ei pea midagi saama, aga kui tahaks - ja me sünnipäeva puhul tahtsime - siis saab sellest ühe laheda peomütsi kokku keerata. Aga seda alles siis, kui kõik on kuivanud.
Lisa kommentaar