Veerevad munad ja Willemi ninakoll

-

Veerevad munad ja Willemi ninakoll

Kevadpühade nädalal oli kange tahtmine loovustundidesse tuua midagi veerevat ja värvilist. Niisiis peitsime Haldjaperre ära suure hulga värvilisi palle. Mis te arvate, kuhu? Lae alla muidugi! Kõik põrandal-riiulitel olevad peidukad tundusid liiga lihtsad, seega tuli lae alla kinnitada valge läbipaistev kangas ja selle peale palju-palju palle.
Väga lahe oli lapsi jälgida, kui nad tundi tulid – mõni pani kohe tähele, mõne jaoks oli see justkui sisustuselement, sobis hästi ruumi ja ei hakanud kuidagi silma. Eriti lahe oli Haldjapere tekil lesides nö lakke vaadata – nagu pallisadu krabistaks vastu katuseakent.
Selleks, et pallid kätte saada, oli lastel vaja emmed-issid appi võtta – vanema süles olles oli hea vastu kangast käega lae suunas lüüa ja kõik pallid hakkasid selle peale tantsima. Mida rohkem ja hoogsamalt tantsisid, seda kindlamalt jõudis see pallisadu lõpuks ka põrandale, kuni see oli värvilise veerevaid palle täis.

Kasutasime seda kohe sorteerimismänguks ära. Kasutasime selleks munareste, mille pesad olid seest värvilised ja pintsette. Viimased on mõni nädal tagasi „Haldjapere tööriistakasti“ lisandunud varustus ehk kahest jäätisepulgast, pisikesest švammitükist ja värvilisest kummist kokku pandud näpitsad. Nendega on väga hea treenida peenmotoorikat, silma ja käe koostööd ja ka värvide tundmaõppimist. Lapsed sorteerisid pintsettide abil värvilised pallikesed värvi järgi pesadesse.

Seejärel uudistasime, kui hästi need pallid ikkagi veerevad – millised veerevad aeglaselt, millised kiiresti. Meil on Haldjaperes mööbli lahtipakkimisest üle jäänud nö papist kaitsenurgad, mis ideaalselt veeremis-rennide funktsiooni täidavad. Palli veeremise jälgimine treenib silmalihaseid, lisaks annab jälle võimaluse rääkida värvidest (nt Paneme sinise palli veerema!) ning erinevatest koha- ja suunaterminitest (nt Paneme palli siia üles. Pall veeres alla.). Kui sorteerimisest ja veeretamisest isu täis sai, tegime algusele täpselt vastupidist harjutust – viskasime kõik pallid üles, kangale tagasi. Ühe ja teise käega ning mõlemaga korraga. Trenni said nii peen- kui ka üldmotoorika, nii laps kui ka vanem.

Mõnes rühmas oli aega teha väike lisaharjutus pallidega. Selleks võtsime me suure soolataina-palli ja rullisime sellest pika-pika ussi (võib olla ka plastiliin või täitsa midagi muud, mis pähe tuleb raja tegemiseks, peaasi, et see saab pea sama kõrge, kui pall, muidu puhud üle „rajapiirde“) Seejärel keerasime me selle ussi krussi – valmis sai rada. Siis võtsime ühe pisikese palli ning kõrre ning asusime seda puhudes stardist finišisse puhuma. See oli äge! Rada võiks isegi kurvilisem ja pikem olla. Saaks pikemalt puhuda ja suulihaste ja hingamisteede harjutusi teha.








Enne meisterdama asumist võtsime kätte tükikese mullikilet ja otsisime selle seest nähtamatuid pallikesi – mulle katki vajutades tegime sõrmedele tööd ning keskendumine ja tähelepanud olid samuti kaasatud.

Mullikile oli sissejuhatuseks mullikilega joonistamisele/trükkimisele. Kiletasime mullikilega peenikesed tainarullid, värvisime pintsli/käega mullikile värviseks ning proovisime seda mustrit paberile rullida. Ise samal ajal teerulli-salmi öeldes (Teerull, teerull, mis sa teed….).

Katsetasime mustreid mitme värviga. Kõige lõpuks tulid mängu suured ja väiksemad kastid. Mõte oli trükitöö asetada kasti põhja ja veerevate abivahenditega pilti täiendada. Pisikeste (beebide) tunnis kolmapäeval oli vahva – Mariliis pani ükshaaval kaste emmede juurde ning lapsed asusid järjest sinna sisse ronima. Väga lõbus – millisele värskele käputajale ei meeldiks kasti ronida ja olgem ausad tühi kast on igas vanuses lapse äge mänguasi. Loovusele hea ja kehataju arengule samuti.

Kui aga kõik valmis olid, siis värvisime kastis veeretamiseks kõigepealt kliistrivärvi – hea libe. Segasime seda kausis, seejärel peitsime värvi sisse ära kuulid või üllatusmunade kollased sisud ning kui need olid täitsa värvised, tõstsime kasti sisse. Kasti ühest ja teisest küljest vaheldumisi tõstes, hakkas kuul selle sees veerema ja värvi laiali ajama. Seejärel lisasime värvitäppe otse tööle kasti sisse ning lasime kuuli(de)l veereda. Suuremad lapsed said kasti liigutamisega juba ise hakkama, väiksematel oli vanemate abi vaja. Esimesel juhul oli kogu lapse keha töös – hea jällegi üldmotoorikale ja iseennast kasti kallutamiseks jalalt jalale kõigutamine kindlasti ka tasakaalu arendamisele. Kui jõud veel kasti kallutamisest üle ei käi, saavad põhikoormuse silmalihased, hea nägemise alus. Pisikeste tundides sai veeretamiseks (kasutasime kuulide asemel palle) ka jalad appi võtta – emmed hoidsid laste kaenla alt, nii said pisikesed jalad sibada ja värvilised pallidega veerema panna.


Veeretamise-nädalast jäid meelde ka paar naljakat seika:

Esiteks paljude imestus meie selle nädala tahvlikriitide üle – need oli saabuvate pühade puhul munakujulised. Lõbus oli selle juures see, et ühe rühma vanematele tundus kriitide päritolu kohta uurides usutavam variant, et Mariliis ja Kristi ise „treisid“ need kriidid millestki munakujuliseks, kui see, et neid saab Tigerist 2 EUR eest osta. Kõlab nagu kompliment :).

Teine selle nädala kompliment ja huumor tuli Willemilt, kes enne Haldjaperest koju minekut nina nokkis.
Kui Mariliis temast möödus, sirutas ta oma nimetissõrme välja ja teatas talle rõõmalt „Koll!“
Mariliis: „Oo, ongi koll!“
Selle peale sirutas Willem oma kolliga nimetissõrme Mariliisile veelgi lähemale.
„Sa tahad selle mulle anda?“, küsis Mariliis imestunult.
„Jaa!“, naeratas Willem lahkelt ja suunas sõrme Mariliisi käes suunas. Mariliis avas selle peale oma põlletasku teatega, et Willem võibselle tema taskusse panna ja Willem ei jätnud seda võimalust kasutamata.

Vot nii, tänutäheks ja usalduse märgiks Willemilt üks ninakoll :).

Mõnusaid pühi pere keskel!

Tehke ikka krutskeid ka ja veeretage nii ühte kui teist :).

Haldjaperes näeme!


Eelmine
Kevadpühade ettevalmistused
Järgmine
Konnad Eestimaa kevadet trotsimas!

Lisa kommentaar

Email again: